Ott Sandrak – mees, kel pidevalt sada asja käsil ja kes pidanud üheksat ametit.

Jüri Aarma intervjuu Ott Sandrakuga [Maaleht (06. mai 2010)]

clip_image002

Lähedalt näete välja nagu ehtne jõuluvana, mingit grimmi polegi tarvis.

Eks ma olen seda ametit ka pidanud, aga mitte palju. Rohkem peredevahelise vastastikuse abistamise korras. Eriti hästi hakkama ei saanud, sest jõuluvana peab ju vahel laulma, mina seda ei oska.

Endal hääl justkui Šaljapinil.

Hääl ehk jah, aga ei pea viisi.

Päris jõuluvanadesse on täiskasvanutel kaine peaga raske uskuda. Aga haldjad, nõiad, võlurid, imetegijad – kui tõsiselt seda seltskonda võtate?

Eriline müstik ma just pole, eks kogu see esoteeria on üks eskapismi eriliike (Eskapism võiks vabas tõlkes olla reaalsusest eemaldumine, näiteks unistuste maailma. – Küsitleja vaevarikka otsingu tulemus.) Enamik kultuure on ju selle peal üles kasvanud. Sealt saan oma imedesse uskumise annuse kätte.

Nii et kuningas Arthur oma kuulsa mõõga ja Merliniga oli ikka olemas?

Mis Arthurisse puutub, siis mulle sattus kahjuks liiga noorelt kätte Mark Twaini “Jänki kuningas Arthuri õukonnas”, ja see, kuidas too jänki raudrüütleid jalgrattaga sõitma õpetas, tegi legendi omad korrektiivid.

Mul vist vedas, et teid Tallinnas tabasin. Suure rändurina olete kodumail harva nähtav. Kust viimati tulek oli?

Kolgast– ma elan seal. Enne seda olin äsja Saaremaal, see ju ka üks erilise auraga müstiline paik. Kas teate, mis on 666?

Ju ta on üks saatanlik arv.

Just täpselt nii palju aastaid sai tänavu Jüriöö ülestõusust. Tõsi, Saaremaal vallandus see kolm kuud hiljem, sellest kõigest käisingi rääkimas.

Eestlastele on Jüriöö küll kangelaslik vastuhakk ülemvõimule, aga baltisakslased hüüdvat seda siiani lihtsalt Harju mõrvaks.

Kuidas kellelegi parasjagu tundus. Eesti ajaloos on see üsna tähtis sündmus sellegipoolest. Topelttähtis veel tänu Eduard Bornhöhele, tema “Tasujale”. Ei teagi Eesti kirjandusloos teist nii noort kirjameest, kelle lugu siiani mõjuv on.

Jah, Unt oli juba 18, kui oma “Hüvasti, kollase kassi” ja “Võla” kirja pani.

Undi tolleaegne lugeja oli ka sootuks teistsugune kui see seltskond, kes “Tasujast” endale eeskuju tegi. Igal juhul hästi kirjutatud jutt.

Meie jutt rändas reiside pealt mujale. Mis see kõige värskem välismaa oli?

Oli lähedal – Läti. Varsti on küll väheke kaugemale minek – Kreetale. Kui vulkaanid lendamist ära ei lörtsi.

Seal Kreeka kandis ka ju igasugu tulemägesid.

Santorini lendas juba tükk aega tagasi õhku, aga Islandi tuhk on, näe, pidevalt pea kohal. Saame näha.

Oletegi endale nii-öelda jutustava ränduri elukutse valinud. Kui kaua juba seda ametit peate?

90ndate algusest. Nii et varsti tuleb oma paarkümmend aastat ära. Eks ma olen tegelnud pidevalt umbes saja asjaga ja üheksat ametit on ka peetud. Kümnes teadagi mis…

Giiditööd tegin juba seitsmekümnendatel, aga pikapeale hakkas see paisuma ja sellega koos ringisõitmine ka. Ringi rännata on juba poisikesepõlvest meeldinud.

Katsusin siis asjad omavahel kokku panna. Et miks kodumail tegelda ja teenida millegi sellisega, mis ei vaimusta, et siis teenitud rahaga mööda ilma rännata. Võiks ju kaks asja kokku viia, reisimist töö pähe võtta, saada raha ja rahuldust ka.

Üks miinus siin muidugi on – niisama lõbu pärast enam naljalt kuhugi kaugele ei lähe.

Vabal ajal tundute rohkem omaette hoidja. Giidiroll nõuab miskit muud. Kas pidev esinemine, tundub, et ka ühe ja sama jutu rääkimine energiat sööma ei hakka?

Nii ja naa. Energial on omadus voolata, nii ta tiirleb inimeste vahel. Läheb jälle puhtamaks ja toidab. Kodus on naine ja viis last, sealt tuleb ka kõvasti juurde, ja kui on hea reisiseltskond, saab suure osa antust ikka tagasi.

Aga kui ei saa?

Siis annad ja annad, aga vastu ei anta. Räägi justkui seinaga.

Selle peale tuleb meelde üks juudi anekdoot. Rabi käest, kes päevast päeva Nutumüüri ääres palvetab ja palub jumalalt inimkonnale õnnistust, küsitakse: “Mis tulemus on aastate kaupa jumalat paluda?“ Teate, mis rabi vastas?

Ei tea.

Räägi justkui seinaga.

clip_image004

Näed siis, kui juba rabi niimoodi arvab. Eks ma seepärast püüan ühte ja samasse kohta järjest reise vältida. Kuigi alati see ei õnnestu.

Olen näiteks kolm korda järjest pidanud seltskonnaga bussis Itaaliasse ja tagasi sõitma. Oli ikka katsumus küll. Justkui vanade anekdootide ettekandmine, et kas sellele bussitäiele olen juba seda lugu pajatanud või mitte.

Aga bussisõitu Tallinnast Caprile ja tagasi ei olegi nii kerge jutuga täita. Eriti kolm korda järjest. Palju sõltub muidugi seltskonnast. Kõigi soove ja nõudmisi ikka täita ei suuda. Mis sest, et rahval selle eest raha makstud.

Mõnikord tekib grupis selline… kinnisvara kompleks, et tahaks kõike ja korraga – maja kesklinna, nii et naabreid näha ei oleks, merd akna alla ja et päike pidevalt paistaks. Nii tullakse mõnikord reisile ka, et – olgu olla.

Äraolemiste tõttu mnemomängudele suurt enam ei jõuagi.

Kui vähegi saan, lähen oma meestele ikka appi. Aga harva, jah.

Omal ajal julgesite isegi Ameerika “Kuldvillakusse” katsetama minna. Üks kohalik maadam napsas edasipääsemise ära. Kas oli tegu targa konkurendi, kokkumängu või mõne siseringi faktiga, mis teil võita ei lasknud?

See oli üks tore ja tark naisterahvas, kes pidigi võitma. Ameeriklanna. Oleks korraldajamaa au pihta käinud, kui nende esindaja mingi türklase ja mingi eestlase ees jänni oleks jäänud.

Muus osas küll mingit kokkumängu polnud. Kui üks võistleja on Ameerikast, teine Aasiast, kolmas Euroopast, siis tuli anda neile regioon, kus kõik kolm justkui võrdsed oleksid – Aafrika.

Aga nii või teisiti oli üks meist võrdsem – see, kes mõtles ja võistles oma emakeeles. Asi oli ju kiiruse peale üles ehitatud. Tõsi, türklane oli ka oma ülikoolid inglise keeles läbinud.

Mis too küsimus siis oli?

Näidati ühe sultani pilti ja küsiti, kes see on.

Türklane muidugi teadis?

Me kõik kolm teadsime. Eks ta see Suleiman Tore oli. Tuntud ka kui Suleiman Kanuni (nimetab veel mitu toredat hüüdnime – J. A.). Aga Ameerika proual oli näpp kõige nobedam.

Kuidas end harite ja väetate?

Lugedes. Mitte ainult teatmeteoseid. Jutukirjandust ikka ka.

Kaardid meeldivad, maakaardilt ja linnaplaanidelt annab ju nii palju välja lugeda.

Eks mul ole nõrku alasid ka – sport näiteks, samuti tehnika ja muusika.

Imetlejad, kadestajad ja kadetsejad väidavad, et teil ongi mingi erilise kapatsiteediga aju, kuhu mahub rohkem kui mõne teise pähe.

Ei see minu pea ka mingi prügikast ole, kuhu kõik ära mahub. Enne mingit ülesastumist loen ikka üht-teist üle, silmamälu on ju inimesel peamine, teistele ära seletamine on ka muidugi paras kunst.

Giidi asi on ju lugu kuulaja jaoks lihtsamaks, mitte keerulisemaks teha. Justkui takka aidata, väärtustada, mitte endale fakte sisse ahmida ja siis teistele mingeid arve puistata.

Minu jaoks on peamine näitamine ja selle juurde rääkimine, et kuidas asi siin ja ammu tegelikult käis.

Kui midagi näidata ei ole, siis ma end mõnusalt ei tunne. Nii et klassiruumi ma jutlustama ei sobiks.

Mitut maad reisirahvale nüüdseks näidanud olete?

Peast ei tea. Kunagi rehkendasin – sain üle poolesaja. Aga ei ole viitsinud ritta panna.

Ehk oleks õigem küsida, kus ei ole olnud?

Euroopas on neid riike vist ainult üks – Makedoonia, see, mis Balkanil asub. Kreeka omas olen muidugi korduvalt olnud.

Aga neid kohti on veel, kuhu pole jalga maha saanud. See saarestik, mis jääb Shetlandist väheke lääne poole, Orkney – vot sinna tahaks kunagi jõuda. Shetland ise ka. Kanalisaartel ka veel käimata.

Kus kõige rohkem oldud?

Kreekas vist ja Hispaanias.

Mitu korda?

Hästi mitu korda.

Kui see lugu lehes ilmub, plaanite parasjagu Valgevene sõitu. Välkviisaga saaks mõni ehk kaasagi. Tuttav kant?

Oh, seal olen juba poisikesepõl vest peale kolanud. Eriline vaatamisväärsus igas linnas oli siis kas Lenin või tank. Aga tegelikult – millise ajalooga maa, kui lähedal ning läbi põimunud Leedu ajaloo ja kultuuriga. Ega asjata üks iidseid Valgevene pealinnu Vilna pole. See, mis praegu Vilnius on.

Kas olete kunagi oma raamatu peale mõelnud? Reisisarjad ju põnev kraam. Võiks ju tulla mõni “Oti maailm” või “Sandraku sada sõitu”?

Mõelnud olen, kirjutanud mitte. Aga mis Valgevenesse veel puutub, siis jääb sinna üks tähtis naaber – Poola, see ka üks imeline kant. Seal näeb losse, mida Liivimaal pideva rüüstamise tõttu enam ei ole.

Kas valdate poola keelt ka?

Jah, oli juhus seda õppida.

Siis peaks üks Poola laul teile tuttav olema. Seda enam et Poola praegu väga valusalt aktuaalne on.

Jeszcze Polska nie zginęła,

Kiedy my żyjemy.

“Dąbrowski marss”. Poola hümn. Viisi autor ühe versiooni järgi Ogiński ise. Teiste arvates autor teadmata.

Ise ütlesite, et ei jaga muusikat.

Mis muusikasse puutub, siis huvitavad mind hoopis omaaegsed sõjakisad. Need, mida röögiti tuju tõstmiseks ja paanika vältimiseks. Ja muidugi vaenlasele hirmu nahka ajamiseks. Küll soomlaste hakka päälle ja jaapanlaste bansai ja Türgi janitšaride torumuusika.

Venelaste hurraa olla ka hoopiski Türgist tulnud.

Pigem madjaritelt. Neid muistseid häälitsusi oleks võimalik praegu veel reprodutseerida, see ka ju muusika.

Järgmine küsimus viib sõjakisast küll väheke eemale. Mõni aasta tagasi keeldusite riiklikku aumärki vastu võtmast.

Jah, ega võtaks täna ka. Ordenid peaks olema kangelastele. Sõja ajal võiks neid jagada küll.

Aumärkidega on Eesti riigil üldse põnev ajalugu. Riigi tekkides oli koguni arvamus, et anname need ainult välismaalastele ja et eestlased ei peaks vastu võtma ka välismaa ordeneid-medaleid.

See oli küll pisut üle pingutatud ettepanek. Aga läks ikka nii, nagu läks. Hakati neid poliitilisi meeneid omavahel vahetama. Olgu, presidendid ja peaministrid võiksid ju neid anda ja saada ning siis seinale riputada, et riigi nimel saadud asjakesi teistele näidata. Aumärke võiks anda ainult Punane Rist või pritsimeeste ühing, kui keegi on kedagi kusagilt päästnud. Vabaduse väljaku sambaga umbes sama lugu.

Eestlastel on üldse ausammastega eri suhe. Me oleme ju monoseisuslik natsioon, aadel puudub.

Mälestussammas, see on teine asi. Hukkunud sõjamees on seda väärt, et ta lahinguväljalt üles korjata ja kodu-, mitte ainult kodumaa mulda matta. Seegi komme on üsna värske. Vanal ajal aeti mehed auku selle koha peal, kus nad parajasti pihta said.

Aleksander Suur toodi küll ära.

Tema jah, mee sees veel pealegi. Nagu Nelson rummivaadiski. Aga nemad olid väejuhid.

Vabaduse väljakuga seoses üks mnemoküsimus, mis pärineb selle väljaku all asuvast Ahhaa keskusest. Nimelt, kui Egiptuses veel püramiide ei olnud, loksus Vabaduse väljaku ääres vesi. Milliseid mereloomi rahvas tol ajal seal küttis?

Hülgeid kindlasti.

Ja veel… ütlen ette, delfiine.

Muidugi, pringleid. Neid elutses siinkandis siis veel päris 
hulganisti.

Olete oma riigiga rahul?

Eks sai selle nimel omal ajal üsna palju energiat magama pandud. Et kõik pole nii läinud, nagu tahtsime, on iseasi.

Hea, et niigi läks, nagu ütlevad iirlased.

Olite omal ajal Hardi Volmeri filmi “Minu Leninid” kaasstsenarist. Hea, et niigi läks. Kui tõsiselt te kõike seda võtsite?

Täitsa tõsiselt. Mõttekaaslane Toomas Kall kirjutas lood lahti. Kahju, et rahapuudusel palju välja jäi. Tegelikult terve teine seeria – “Leninite uskumatud seiklused Nõukogude Venemaal”. Paberile mahtuski kaks korda rohkem kui filmilindile.

Autoga ka sõidate?

Ise ainult lunapargis, selle elektririistapuuga.

Kuidas lõpetaksite lause: “Ma loodan, et…”

Loodan, et lootus ei kao. Kas see sobib?

Sobib, aga vähe pikemalt.

Enam ju eriti ei unista ega usu ka unistuste täitumisse. Aga lapsed ja lapselapsed peavad selle sees edasi elama, mille meie maha jätame.

Kuidas need iirlased ütlesidki… hea, et niigi läks. Oleks võinud ju s…

Aga hea, et läks nii.

clip_image006

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s